19/08/2026
Otselend: kas maal saab liikuda üle modernismi ja kaugemale?
Maalikunsti ajaloos on kummaline hetk, mil hakkad mõtlema, kas maal on juba liiga paljudest "eludest" läbi käinud. Ta on olnud akadeemiline, romantiline, impressionistlik, ekspressionistlik, abstraktne, kontseptuaalne, dekonstrueeritud, taaselustatud ja lähiajaloos korduvalt surnuks kuulutatud. Ometi jõuab ta ikka ja jälle lõuendi juurde tagasi? Niisiis - mida on maalil veel teha, et mitte ennast korrata?
Võib-olla ei seisne vastus järjekordse stiili leiutamises, vaid tingimuste muutmises, milles maal sünnib.
Minu jaoks on see küsimus muutunud järk-järgult olulisemaks kui küsimus stiilist.
Ma töötan õlivärviga - meediumiga, millel lasub tohutu ajalugu, lõuendil 600 aastat. See kannab endas maastiku, portree, valguse ja illusiooni mälu. See kannab endas tuntud Monet'd, Turnerit, Van Goghi, Picassot ja lugematuid teisi kaasaegseid kuulsusi, kes on selle viinud suundadesse, mis kunagi tundusid võimatud. Ometi ei pruugi meedium ise olla oma võimalusi ammendanud. Võib-olla oleme lihtsalt harjunud seda vaatama ühest ja samast küljest.
Modernse maalikunsti ja kaasaegse kunsti vahel on huvitav vahe.
Modernism muutis maali visuaalset keelt, lahutades järk-järgult värvi kirjeldusest, pinna illusioonist ja žesti kujutamisest. Hiljem liikus kaasaegne kunst sageli maalist endast veelgi kaugemale, võimaldades ideel, protsessil või teosega seotud kontekstil muutuda olulisemaks kui maalitud kujutisel. Kusagil nende vahel asub kummaline ala: maal teab kõike, mis on enne teda toimunud, kuid ta ei pea enam käituma ühegi varasema ajastu reeglite järgi.
Just siin tekib huvitav küsimus, kas õlimaal saab liikuda läbi oma ajaloo nii, jäämata selle sisse kinni?
Traditsiooniliselt inimene mõtleb maalist kui millestki, mis kujutab midagi.
Maastik kujutab maastikku. Abstraktne maal ei pruugi kujutada midagi äratuntavat, kuid esitleb end siiski lõpetatud kompositsioonina.
Aga mis siis, kui nähtav kujutis on ainult üks maali ajutine seisund? Mis siis, kui värv, žest, valgus, pind ja aeg ei ole lihtsalt vahendid kujutise loomiseks, vaid jõud, mis ise loob uue kujutise?
See muudab ka kunstniku positsiooni. Kunstnik ei pea tingimata kandma värvi lõuendile selleks, et ehitada üles ette määratud pilti. Ta võib luua tingimused, milles pigment suunatakse, katkestatakse, kuhjub, nihkub ja hakkab moodustama suhteid mikrotasandil, mida ei olnud võimalik lõpuni ette näha, vähemasti tööga alustades. Maalija muutub sellises olukorras idee "illustreerijast" pigem protsessi juhiks. Kirjanik suunab sõnade voolu. Kunstnik suunab pigmendi voolu. See, mis lõpuks lõuendile nähtavale ilmub, on selle suunamise tulem.
See ei tähenda kontrollist loobumist. Vastupidi.
Mida avatumaks protsess muutub, seda täpsemalt peab kunstnik tajuma, millal sekkuda. Üks märk võib rikkuda tasakaalu. Veel üks kiht võib muuta pinna tähendusetuks. Üks vertikaalne katkestus võib järsku muuta kogu maali ruumilist loogikat. (nt vt Kahe vahel) Mingil hetkel ei seisne kunstniku tegevus enam ainult lisamises. Ta otsustab ka seda, millal enam ei tohi sekkuda.
Siin saab aeg maali osaks. Maal võib näida ühel hetkel valmis, kuid sisaldada endiselt võimalust järgmiseks liigutuseks, et seda jätkata.
Pind võib muutuda sõltuvalt valgusest, ruumist või vaatamise kaugusest.
Maalil ei pruugi seega olla üht ja ainsat absoluutset välimust, sest väline mõju otsustab maali välimust. Tal on tingimused.
Võib-olla on see üks neist kohtadest, kus maal saab liikuda kaugemale mõnest modernismilt päritud eeldusest - mitte muutudes keerulisemaks, vaid muutudes vähem fikseerituks. Maal on nagu puit, mis on elav materjal, ütlevad dislerid. Sa võid seda üle värvida, aga välistingimused muudavad pinna oma äranägemisel.
See on üks põhjus, miks "Collapse" on muutunud minu viimaste tööde juures oluliseks mõisteks, asjade sidujaks, mitte lahutajaks.
Collapse ei tähenda tingimata hävingut. See võib tähendada ka hetke, mil olemasolevast struktuurist mulle enam ei piisa. Pärast kokkuvarisemist võib midagi kaduda, kuid just seetõttu võib saada võimalikuks midagi muud, sest eelmine struktuur ei hoia enam kõike paigal.
Maal After Collapse (postituses) ei pea seetõttu olema maal katastroofist. Seda võib vaadata õlimaalina, mis eksisteerib pärast ühe kindla nägemisviisi kokkuvarisemist. Maastik võib endiselt olla olemas. Värv võib alles jääda. Märgid, pinnad ja ruumilised vihjed võivad endiselt viidata millelegi äratuntavale. Kuid nendevaheline suhe on muutunud. Maal ei räägi tingimata sellest, mis juhtus. Ta küsib, mis on võimalik pärast kõike seda.
Olen kasutanud mõistet "Teleexpressionism", et kirjeldada osa sellest territooriumist. Kuid võib-olla oleks ekslik mõelda sellele lihtsalt kui järjekordsele kunstistiilile. Stiil ütleb tavaliselt, milline miski välja näeb. Mind huvitab üha enam miski, mis kirjeldab seda, kuidas kujutis läbi aja liigub, kontekst ja taju. Vorm võib kuuluda ühte reaalsusesse, aga ilmuda teises. Maastik võib sisaldada sellise maastiku mälu, mida enam ei ole, ega tule. Objekt võib muutuda märgiks, märk visuaalseks häirijaks ja selline segamine uue ruumilise korra alguseks.
Maal ei kujuta siis lihtsalt kohta või objekti. Ta kannab visuaalset informatsiooni ühest tingimusest teise. Võib-olla seetõttu võivad maalid tunduda korraga nii äratuntavad ja ka võõrad. Need ei ole mõeldud sürrealistlikena. Need ei ole tingimata ka abstraktsed. Need paiknevad ebastabiilses ruumis - äratundmise ja muutumise vahel.
Siin peitub muidugi ka oht. Kui maal vajab liiga palju ära seletamist, võib midagi olla valesti läinud. Teos ei peaks sõltuma sellest, et kunstnik seisab selle kõrval ja annab vaatajale edasi puuduolevad juhised. Kunstnik ei pea iga oma uut maali lahti selgitama nagu uus insta moehullus seda soovitab.
Samal ajal ei usu ma, et iga maali peab kohe mõistma. On vahe, kas millestki ei saada aru või kas midagi polegi jäetud avastada. Esimene võib olla viljakas kogemus. Teine on lihtsalt tühi koht. Sa vaatad ja seal pole midagi uut.
Mind huvitab rohkem hetk, mil vaataja tunneb ära midagi - värvi, ruumi, struktuuri, võib-olla isegi maastiku - ja mõistab siis, et äratundmisest ei piisa. Midagi jääb lahendamata. Maal jätkub pärast esimest muljet. Võib-olla peitubki siin kaasaegse maalikunsti üks suuri võimalusi: mitte teha ennast kergemini mõistetavaks ega ka tahtlikult raskemini mõistetavaks nagu sageli esineb, vaid luua olukord, kus mõistmine võib jääda lõpetamata. Igaüks mõistku teost omal moel. Iga kord uuel moel.
Ma ei arva, et maal peaks oma v kunstiajaloo eest põgenema. Samuti ei pea ma mõistlikuks väita, et keegi on lihtsalt modernismist, postmodernismist või kõigest varasemast üle lendab. Kunstis ei ole puhtaid otselende. On seosed, kõrvalepõiked, vahemaandumisega "lennureisid", pausid ja ootamatud tagasipöördumised. Maal võib kanda impressionismi jälgi, olemata impressionistlik. Ta võib kanda abstraktsiooni vabadust, muutumata abstraktseks. Ta võib kasutada kontseptuaalset mõtlemist, lakkamata olemast maal. Ta võib isegi kanda vanade vormide mälu, osutades samal ajal millelegi uuele, millel pole veel nime.
Võib-olla ongi see tegelik teekond, mitte põgenemine minevikust, vaid takistamatu liikumine läbi selle, jäämata püsivalt ühtegi paika pidama.
Ja võib-olla ei vaja maal järjekordset revolutsiooni. Võib-olla vajab ta lihtsalt teistsuguseid tingimusi.
Teistsugust suhet pigmendi ja kujutise vahel. Kontrolli ja kujunemise vahel. Nähtu ja mäletatu vahel. Maali kui objekti ja maali kui sündmuse vahel.
Ma ei tea, kas see on maalikunsti uus suund. Ma jätaksin selle küsimuse pigem lahtiseks. Ei tea...
Aga kui maal suudab endiselt liikuda läbi oma ajaloo, kanda seda kõike endaga kaasas ja jõuda sellest hoolimata kuhugi välja, mis ei kuulu päriselt ühtegi neist tuntud paikadest, mida ta juba "külastanud" on - siis võib-olla ei ole see teekond asjata ning veel lõppenud.
